Meie viies reis Ukrainasse on läbi saanud ja on kokkuvõtte aeg. Me täname toetajaid, sest ilma teieta ei oleks ka meie tegevust.
Kui alati tekitab piiriületus kui selline mõningast närvipinget, siis seekord suutsid Poola nö farmerid kogu au endale võtta. See ei olnud meeldiv. Ma ei tea täpselt, mis see on, kuid ma tean üht. Mitte üheski riigis ei käitu TÕELISED farmerid vilja ega toiduga selliselt. Veelgi enam. Ukraina inimeste geneetilises mälus on holodomor ja toidu (vilja) hävitamine on mõistusevastane. Punkt.
Sel korral viisime Bila Tserkvasse jahutusseadmega kaubiku Peugot Boxer, mis hakkab transportima langenud kangelasi kodudesse. Meie kaks aastat tagasi viidud Boryslav „Buldozer“ töötab iga päev. Nüüd alustab tööd ka veel nimeta uus kaubik. Kahjuks.
Soetasime meie toetatavale droonimeeskonnale Rubpak114vudu elektrilise mootorratta, et mehed saaksid eesliinil kiiresti liikuda positsioonide vahel ja vahendeid vedada. See tõeline iludus valmis käsitööna.
Me viisime kohale taktikalist varustust kahele Eesti võitlejale, ühele pataljonile ning soetasime kiire energia toidupakke sõduritele.
Kolm päeva loenguid ja praktilist õpet Bila Tserkva loomaarstiteaduskonna tudengitele olid minu, kui õppejõu, tipphetked selle reisi ajal. Minu sügav kummardus kõikidele õpetajatele ja õpilastele, kes vapralt omandavad haridust olukorras, kus iga päev tuleb liikuda õppeklasside ja pommivarjendi vahel. Esimesel õpetamise päeval pommiähvardus koolile „maja on mineeritud“, mis reeglite järgi tähendab õppe katkestamist, majast välja minemist ning politseid ja pommikoerte ootamist. Pärast maja kontrolli õpe jätkub. Teisel päeval õhuhäire ja kõik liiguvad pommivarjendisse. Õpe jätkub seal kuni õhuhäire möödumiseni. Ja sellisest mitmeid kordi nädalas. On, mille üle mõelda siin turvalises Euroopas, soojades klassiruumides ja meie „probleemide“ puntras.
Kõik Ukrainat toetavad ühendused ja eraisikud on tänulikud Eesti inimeste abi ja toetuse eest. Me töötame koos Ukrainaga võidu nimel. Разом ми сила!
